Eestikeelne Piibel 1997
Apostlite 27 Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
ning ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad.”
Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
Aga me peame jõudma mingile saarele.”
Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda + Süld on laialisirutatud käte vaheline pikkus, umbes 2 m. ; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
ütles Paulus pealikule ja sõduritele: „Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!”
Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: „Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!”
Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.